• Karola Koopuu

Kuus aastat raja ääres

Mul oli paar nädalat tagasi sünnipäev. Suur aitäh värvikate soovide ja meeleolukate emotsioonide eest! Kuna ma olen pikalt nö vaikne olnud ja mitmed teist ka tundsid huvi, et kuidas mul läinud on ja mis mu elus praegu toimub, siis tunnen, et nüüd on aeg oma tegemistest veidi suuremale ringile rääkida. Mainin ära, et pildid siin pika teksti vahel on pigem illustratiivsed. Kes süveneb, siis juttu ja pilte on oma 20 minuti jagu.


Täpselt kuus aastat tagasi tegin ma otsuse, et nüüd on aeg jätta hüvasti kellast-kellani kontoritööga, võtta kaasa saadud kogemused ning astuda pea ees uude etappi ning pühendada end täielikult foto ja meedia maailma.

Samal ajal kui teised karjääri tegid, siis tähistasin mina uhkelt oma sündimise päeva kui 30 ja töötu :D Sel hetkel oli mu peas palju erinevad emotsioone ja küsimusi: valdava osa moodustas põnevus kuid mingitel päevadel kogesin ka hirmu. Hirm teadmatuse ees, et mis nüüd täpselt saama hakkab, kuidas ma end ära majandan, kas ma ikka saan hakkama jms. Enamus endised kolleegid olid veendunud, et ma tulen x aja pärast kontorisse tagasi ja siis oli hunnik lähedasemaid inimesi, kes lihtsalt tuimalt küsisid, et mis ma olen loll või, et tulen ära hea palga pealt ja hakkan pm vabakutseliseks töötuks. Aga põnevus ja julgus olid mu hirmust üle ning ma ei läinud kontoritööle tagasi. Mõni ütleb siiamaani, et hulljulge sooda kuid tegelikult oli kogu selle julguse taga iseenda ja nö elu usaldamine. Mul oli suur tahe teha oma asja ja meeletu kirg seal taga. Tundus justkui loogiline, et asjad õnnestuvad. Kuidas, seda ma sel hetkel ei teadnud ning ma ei pidanud vajalikuks ka selle üle arutult pead murda. Oli mis oli ja tegelesin nende asjadega millega sel hetkel tegeleda sain. Üks nendest tegevustest oli hoida eemale neist mürgistest inimestest, kes minusse ei uskunud ja kelle puhul tundsin, et mingil x põhjusel ei toeta nad mu valikut ja justkui sportlikust huvist ootasid mu läbikukkumist. Kusjuures ma ei palunud ega oodanud seda tuge vaid nad justkui nii muuseas tulid oma küsimuste ja juttudega. Ju mu olukord aktiveeris neis mingid nende enda hirmud ja peegeldas seda tegelikkust, mis neis endas sel hetkel oli. Väga lihtne on sellistes taipamistes asju mitte isiklikult võtta ja lihtsalt edasi liikuda.. nii ma ka tegin.


Pildistamine oli hobina täiega äge ja tööna muutus see veel ägedamaks! Aga nagu iga algus, siis ka minu esimesed sammud olid veidi konarlikud ja kuna ma sisenesin nö meeste pärusmaale, oli see tõenäoliselt veidi keerukam kui muidu oleks olnud.

Võtsin oma missiooniks jäädvustada ja kajastada mootorisportlaste kirge, emotsioone, meeskonda ja kogu seda melu-elu ning telgitaguseid mis sellega kaasas käib.

Mida aega edasi, seda tugevamalt minu enda stiil välja kujunes ja ei läinud kaua, kui sain kõnesid lausetega “Tahame just seda mida sa teed ja kuidas sa seda teed!” Ehk siis minu silmis ideaalne klient, kes usaldab mind ja laseb mul seda teha, mida tahan ja maksab palka ka.

Tekkis selline mõnus rütm ja elu oli lill. Tegin tööd, mis kunagi oli minu hobi ja ma täiega kaifisin seda.


Aga ega see töö mee lakkumine polnud. Mingist hetkest sai uueks normaalsuseks see, et olin mitu päeva - nädalat järjest kodust ära. Suvisel tipphooajal oli vahel tunne nagu ma käiks kodus vaid kohvri sisu vahetamas ja tehnikat hooldamas, et siis taas minna uuele eventile. Süda tilkus verd kui nägin oma kassi meeleheitlikku käitumist, kes üliosavalt enne igat uut pakkimist mu fotokotti peitu puges, lootuses, et äkki võtan ta seekord ikkagi kaasa..

Tegin südame kõvaks ja panin endale aga järjest kõrgemaid eesmärke ja muudkui pürgisin nende suunas. Uued inimesed ja uued mootorispordi alad - kõik nad on nii omanäolised ja nii erineva vaibiga.

Väga tihti veetsin ma terve päeva kuskil raja ääres metsas ja jooksin ühest raja äärest teise.

Oli tavaline, et päeval tuli kokku oma 15-kilomeetri jagu samme. Mäletan seika kui ma 2018-aastal Soomes Ahvenistol ringrada pildistasin ja sõna otseses mõttes mäest alla veeresin.

Kes Ahvenistol käinud pole, siis lisaks ringrajale on see talvisel ajal suusakeskus, ehk siis seal on päris korralikud tõusud ja langused. Mina, kes ma ajan võimalikult mitmekülgseid kaadreid taga, jooksin siis nagu segane ühest raja osast teise (loe: ühelt künkalt teisele), seljas hunnik foto-kola. Ronides taas ühest “künkast” üles, kaotasin tasakaalu ja seljas olev raskus allus gravitatsioonile. Kuna ma ise just väga palju ei kaalu, siis ma veeresin nagu kilpkonn sealt mäest alla :D itsitasin korralikult kui kuivanud heina juustest ja riietest välja noppisin. Kellegagi seda hetke jagada polnud kuna olin teistest eemal ja üksi.

Tihti oligi see töö selline vaikselt eemal olemine aga see oli okei, sest ma olengi pigem selline omaette nokitseja ja ma täiega naudin aega kui saan üksi olla ja oma asja teha.

Samas kui vaja suhelda, siis olen seltskonnas aga siis ma väsin väga kiirelt. Tavaline oli, et kui ma olin päeva-kaks võistlustel pildistamas, siis sellele järgnes mitu päeva kodust aega, kus ma tahtsin vaikselt keras omaette olla ja akusid laadida.

Tänapäeval on aga kiirus väga oluline. Kliendid ehk siis võistlejad / ürituste korraldajad, tahavad juba sama päeva õhtul oma sponsoritele / fännidele materjali näidata. See oli minu jaoks aga see koht, kus ma tegelikult oleksin tahtnud puhata: selja taga on pea 12-tunnine võistluspäev + koju / hotelli sõitmise aeg ja siis kui teised läksid välja sööma või puhkama, jätkasin ma oma tööga: enne pesu kiirelt fotod importima, siis tagasi arvuti taha, et teha esmane valik (mille ajal õnnestus paar ampsu alla kugistada) ja siis panna kokku galerii.

Tihti monteerisin pärast seda veel videot või viimistlesin pressiteadet, mis hommikul koos piltide ja videoga välja pidi minema. Magama sain ehk 3-4 paiku öösel.

Kui olid mitmepäevased võistlused, siis oli hommikul kell 6 taas äratus ja kõik kordus. Väsinud kuid endiselt motiveeritult taas emotsioone ja kaadreid jahtima! Õnneks on suvi ja ilm ilus... oh wait :D kohe meenus meeletu raju kui olin Norras Rudskogenil:

väljas max 10 kraadi sooja, rahe - vihm ja meeletu tuul, suured telgid lendasid ja ma ise tegin ka korralikku Mary Poppinsit seal vahepeal :D

Ma filmisin ka samal ajal kui pilte tegin sest noh, mu kaamera ju suudab filmida ja kui ma juba seal olin, siis mis see mul ära ei ole….


Olles väikeettevõtja, siis meie tingimustes ei saa piirduda vaid ühe oskusega / pakutava teenusega.

Nii ma siis panin kokku nö kompleksteenuse, kus klient sai minult oma tegemistest nii pildid, päeva kokkuvõtva intervjuu stiilis videoreportaazi, tekstid ja vajadusel ka graafilise disaini elemendid ja kodulehekülje / sotsiaalmeedia kontode halduse, muuhulgas andsin ka meediaalast nõu.

Mõte oli hea: klient saab kõik asjad ühest kohast, materjalid on ühtse stiili ja käekirjaga ning tal on vähem asju, mida meeles pidada ja mille pärast muretseda.

Olin raja ääres, tegin pildid ja kohe pärast sõitu sain ka asja erinevatele kontodele üles lasta. Lappesse läksid aga asjad siis kui klient oli tellinud mult näiteks vaid foto ja graafilise disaini asjad aga teadis, et ma teen kõike muud ka ja pidas justkui elementaarseks, et need asjad sünnivad niisama aitäh eest: “Aga pane siis GoPro ka käima juba kui sul see kaasas on ja äkki sa paned selle klipi sinna piltide juurde. Ahjaa, seal alguskaadris võiks siis olla meie logo ja mis event see oli ja tead, siis peaks olema juba kõigi sponsorite logod ka aga mul pole aega neid otsida, et sa nagunii oled siin kahe sõidu vahel niisama, et äkki sa helistad sellele ja ta saadab sulle… maini nad siis pressikas ka ära...”


Pikkadel võistlustel oli mul lihtsam kõik need asjad ära teha kui, et veeta kliendiga järgmised päevad nö pingelises õhkkonnas, mis sest, et algne kokkulepe oli hoopis miskit muud. See pinge oleks ka piltidel kajastunud ja seda ma ei tahtnud. Alguses ma võtsingi seda kui enda õppeprotsessi ja kuna kvaliteedi osas ei nõutud ka palju, siis fakit. Kogemus ka maksab midagi eks.

Lisaks olin selline tagasihoidlik eestlane, kes kannatas kõik ära ega julgenud enda eest seista: “Aga äkki ma kaotan siis kliendi kui ma talle liiga suure arve teen.. Tegelt see võtab ju vaid 10 minutit (mis sest, et varasemalt olen tohutult aega ja raha investeerinud et see oskus selgeks saada).” Kui aga olin juba nö piisava kogemuse kätte saanud, siis hakkasin vaikselt iga sellise lisa asja / liigutuse eest arvele uusi ridu juurde panema. Ma hoiatasin klienti, et need tegevused kajastuvad arvetel. Oli kliente, kellele see oli okei, sest töö on tehtud ja siis oli neid, kes hiljem arvetele ei reageerinud. Tuletasin arvet korduvalt ja viisakalt meelde aga ei miskit. Lõpuks võtsin julguse kokku ja helistasin ja sain sarnase vastuse: “Aga meil oli ju päevatasu, me maksime terve su päeva eest, sul oli vahepeal mitu tundi vaba aega.. Me oleme nii suure osa eelarvest sinu peale kulutanud ja mitte mingit kasu pole ja üldsegi… “ ja nii mõned arved maksmata jäidki, sest mul polnud jaksu võidelda ja kõik see tegi nii meeletult haiget ja oli alandav manguda. Võtsin seda nii isiklikult kuna olin kaasas olles endast kõik andnud, mis anda sai ja siis kui tuli juttu sümboolsest lisaarvest, siis oli draama majas. Suurtest meestest said väiksed jonnivad poisid. Summad polnud suured ja vähenõudlikuna polnud ma isegi kurb saamata jäänud tasu pärast vaid see suhtumine oli see, mis mõjus kui kuuma või sisse löödud tera, mida omakorda seal haavas edasi tagasi mõnuga songiti. Loomulikult katkes ka pärast seda suhe kliendiga ja mõru maik jäi õhku. “Mul polegi sellist klienti vaja,” mõtlesin ma. “Missest, et selle kliendi pärast ma jätsin teised tööd vastu võtmata ja kuna varasemalt oli kalender kõik tema järgi planeeritud, siis … oeh, äkki tuleb uus ja selline, kes seda panust väärtustab… äkki peaks teine kord kirjaliku lepingu tegema.. Kuidas ma nii rumal ja naiivne sain olla.. “ ja sisemine kriitik oma halaga sai täispööretel oma tööd mu kallal teha.


* oli mis oli. Pole mina praegu see, kes ma olin siis ja see kehtib meie kõigi kohta. Vimma pidamine on üks hullemaid asju, mida inimene ise endale teha saab. Olukorraga leppimine, et praegu on nii, aitab edasi liikuda, hoiab vaimse tervise korras ja on igatpidi elutervem.


Samas oli mul ka palju väga häid kliente, kes mind 100% usaldasid ja ma sain mõnuga oma nägemust teostada.

Üks põhjuseid, miks ma oma tööd tegin, oli see, et ma nautisin neid hetki kui kliendid nägid mu tehtud tööd: need emotsioonid näos ja kehakeeles on kirjeldamatud!

See on see, millest ma toitusin! Emotsioonid!

Mul võib olla klient, kes maksab korralikult kuid kui ma ei saa temalt seda tagasisidet, siis jääb asi minu jaoks justkui poolikuks ja ma tõenäoliselt ei oota järgmist koostööd nii suure õhinaga.

Väärtuse pakkumine on minu jaoks meeletult oluline ja kui ma tunnen, et tehtud tööd justkui ei hinnata, siis on meh.


Aastatega tõusis pakutava teenuse tase ja kvaliteet. Eks mul oli prohmakaid ka aga see käib inimeseks olemise juurde.

Kuna töö iseloom on meeletult kiire ja mitmekülgne, siis sellised ootamatud segajad ja üllatused olid pigem tavalised. Oluline on kiirelt ümber kohaneda ja uus lahendus leida, mitte heietama jääda või süüdlast otsima hakata. Küll hiljem jõuab asju klaarida, tegeleme praegu asjadega, mida saab nüüd ja kohe teha.

Oli mõistvaid ja vähem mõistvamaid inimesi. Oli neid, kes süüdistasid igas oma hädas teisi ja kellega oligi väga raske koostööd teha. Pildilt on ju kohe näha kui miksit valesti on, nii pidin vahel piltidega manipuleerima, et üldmuljet veidi siluda. Aga seda ka hästi natukene, sest lõpuks on tegemist tehnikaspordiga ja seal ei saagi eeldada, et kõik on pidevalt hästi.

Olen tiimis alati julgustanud, et kõik emotsioonid on õiged, et ei pea varjama kui oled kurb / tige või pettunud. Lihtne on olla kiiver peas ja tõmmata visiir kaitseks ette kuid ära peida seda, vastupidi, emotsiooni peab välja laskma ja see on pigem tugevus kui seda tehakse, sest näidata oma haavatavust avalikult nõuab palju julgust.

Lisaks on selle juures samastumise teema: õnnelikke ja naeratavaid inimesi oleme harjunud nägema, kui aga näeme silmis ebaõnnestumise kurbust, siis see justkui kõnetab rohkem, vähemalt mind küll.

Paljud mu kliendid on palunud need mitte nii head emotsioonid galeriist välja jätta ja mul on sellest väga kahju olnud. Siin minu soovitus: olge julged, olge need kes olete, koos kõikide oma emotsioonidega ja ärge kartke seda ka teistele näidata. Läbi sellise avatuse tekib vaatajal tugevam side ja kes teab, äkki just see kurb ja väsinud pilt on see, mis su tulevast sponsorit kõnetab.


Rääkides erinevatest emotsioonidest, siis erinevalt täiskasvanutest ei pea lapsed hetkekski vajalikuks neid tagasi hoida. Kui on kurb, siis on krokodillid silmast väljas ja kui on viha, siis seda on kaugele kuulda. See on põhjus, miks ma olen aastaid Talendid Rajale (hobikart) sarja pildistamas käinud.

Kui Euroopa suurvõistlused on oma mastaabi ja pakutud kogemusega lati kõrgele seadnud, siis hoolimata oma väiksusest oli talentide sari minu jaoks ikkagi üks ägedamaid. Seda just nende emotsioonide poolest, mida ma sarja pildistades laste silmis nägin: kõike muud kui ringraja sõitjatele omast reserveeritust ja tõsidust.

Neis oli nii palju siirust, avatust ja vahetut ehedust, et see liigutas mind tihti pisarateni. Sarnast emotsiooni nägin ka võistluskardi kõige pisemate klassis.

See ehedus on see, mida ma iga ala juures igatsen!


Kui ma juba kaamera kasutamise selgeks olin õppinud, siis mootorispordi vahele pildistasin vahel ka inimesi, loomi

ja erinevaid muid üritusi või telgitaguseid.

Ka siis meeldis mulle kuskil kaugemal ja eemal olla, et inimene ei saaks aru, et ma just temast pilti teen. Nii sain enda jaoks kõige loomulikuma ja ehedama tulemuse.

Kui ma pildistamisega “vahele jäin”, siis tihti läks inimese nägu pingesse ning tal oli ebamugav. Siis oli mul ebamugav, kuna tundsin, et mina oma kaameraga olen tema ebamugavuse põhjustanud. Samas ma teen ju oma tööd, mul peaks savi olema, aga pole, sest lõpuks pean ma ju normaalse galerii kokku saama ja läbi nende piltide kutsub mu klient uusi inimesi sellele üritusele… Loomadega õnneks seda teemat pole,

nad on alati täiega vabad.

Ahjaa, mainimata jäid poseerivad inimesed ehk need tegelaskujud, kes end kaamera ees mugavalt tunnevad ja seda ka uhkusega rõhutavad aga see jälle ei meeldi mulle. Poose pildid on maailma kõige igavamad pildid ever! Grupipildid on ka sellised, et anna olla (kui lastakse neil olla sellised tõsised nagu tavaliselt ollakse. Mina ei lase :D )

Tihti näen klouni moodi vaeva, et tõsised eestlased veidigi vabamaks saada, mis sest, et tunnen end seda tehes kui kaameraga tola ja meelelahutaja :D tulemus on alati seda väärt!


“Aga mis siis juhtus?” küsivad mitmed. Miks mind enam raja ääres näha ei ole? Sellel on mitu põhjust ja see kõik on justkui aegamööda toimunud. Mingi hetk ma väsisin ära.

Euroopas suurtel võistlustel käimised olid minu tipphetked ja ma tohutult nautisin neid aegu. See oli kogemus, mida ma foto tööd alustades saada tahtsin ja ma sain selle.

Pärast seda oli mul kaks varianti: ma kas hakkangi väljaspool Eestit pilte tegema ja olen kodus väga vähe või ma lepin Eesti võistlustega ja saan naeruväärselt väikest tasu oma töö eest.

Mulle ei meeldinud mõte olla nii palju kodust eemal. Mulle väga meeldib Eestis ja mulle meeldib siinne rikkalik kliima!

Jah, meie ühiskonnas on palju mossis ja tõsiste nägudega inimesi kuid ma ju ise saan valida, kes mu lähedal on. Hingelt olen ma totaalne introvert ja mul läheb palju aega, et oma tühjaks tõmmatud akud taas täis laadida. Selleks on mul vaja mõnusat oma pesa, omaette olemist, pehmust ja teadmist, et mulle kallid inimesed on suht lähedal olemas kui miskit peaks olema. Mulle meeldib pugeda kaissu ja lihtsalt olla või raamatut lugeda.

Kui mees on ära, siis poeb kass mulle kaissu ja need vaiksed hetked on minu jaoks nii väärtuslikud ja olulised, et ma ei ole valmis neid karjääri vastu vahetama. Nii ma siis valisin teise variandi, et teen siin pilte ja meediat.

Kaua see aga ei kestnud kuna mu hind siinse turu jaoks oli endiselt liiga kõrge ja nii jäi ka kliente järjest vähemaks. Ma ausalt öeldes ei teinud ka midagi selleks, et neid juurde saada. Need, kes teadsid mind, need teadsid või leidsid vajadusel üles ja võtsid ühendust.

Tahtjaid oli küll palju aga ma tundsin, et see tasu, mida ma tehtud töö eest siin küsida saan, ei ole seda väärt ega hoia mind kaua jalul.

Tegin otsuse, et teen väikse pausi, et aru saada, mida ma siis tegelikult tahan. Selline kahtlaselt nõrk oli ka olla.


Selle pausi ajal sain aru kui väsinud mu keha on ja et ma olen end ikka täiesti unarusse jätnud. Ma elasingi ainult teistele. Jah, ma tegin seda, mis mulle meeldis ja mis algselt oli mu hobi olnud kuid ma tegin seda nii tulihingeliselt, et mina ja minu vajadused olid asjad, millele ma praktiliselt üldse tähelepanu ei pööranud.

Pole siis imestada, et ainuke viis kuidas sellest mulle märku anda, on läbi keha katki minemise teel.

Mida rohkem aega ma olin kõigest eemal, seda valjemaks muutus see hääl minu sees, mis ütles mulle, et nüüd aitab. Muidugi ma ei kuulanud seda, sest ma olin ju klientidele lubanud... ja mulle tegelikult nii meeldis neid emotsioone jahtida.

Puhkasin paar kuud ja kui enesetunne oli juba enam vähem, läksin tagasi raja äärde. Palju aega mööda ei läinud, kui hakkas parem ranne valutama, siis tekkisid alaselja valud ja siis juhuslikult arsti juures käies selgus, et veres on põletiku näitaja ohtlikult kõrge. “Võta koormust vähemaks,” öeldi. Võtsin, ikka kehva. “Võta koormus veel vähemaks. Otsusta, kas mängid tennist või teed pilti. Mõlemat ei saa nii intensiivselt teha kui tahad normaalselt funktsioneerida.

Ja siis lõpuks läkski nii, et koormus muutus pea olematuks ja pilte tegin pigem harva. Alles jäid need vähesed ja mulle erilised ning kallid kliendid, kes väärtustasid mu pühendumust ja käekirja. Ei olnud mingit kauplemist arvete üle ja kõik töötas suurepäraselt. “Nii võikski olla,” mõtlesin ma.

Tervis aga ei läinud paremaks. Miski oli kehas, mis oli ikka paigast ära. Enam ei saanud olla asi koormuses või vigastustes, kuna aega paranemiseks oli piisavalt antud. Töid ei saanud ka nende väheste alles jäänud klientidega planeerida, kuna ma ei teanud, kas mul kokkulepitud päeval on piisavalt jõudu tööd teha.

Kartsin klienti alt vedada ja lisaks mu enda frustratsioon ja pettumus olid nii suured kui ma taas midagi ära pidin jätma. Mäletan hetke kui ma kardi võistlustel keset võistlust meie tiimi bussi maha istusin ja lihtsalt nutma hakkasin. “Aga ma ju hoidsin end, ma ei jooksnud igasse võimalikku kurvi kaadrit jahtima, mul pole isegi seljakotti seljas, ma tegin vaid kaks tundi rahulikult pilti ja seda on ikka liiga palju mu kehale???”

Ma olin oma peas näinud palju vaeva, et saada end sinna maale, et ma lepiksin olukorraga, kus ma enam nii palju koormust ei talu ja teengi pilte minimaalselt. See oli raske, kuna ma olen alati nii mitmekülgseid kaadreid otsinud. Viimane aga eeldab palju liikumist ja kuna sõidud on lühikesed, siis pole aega rahulikult olemiseks. Nüüd aga ei saanud ma ka seda vähest teha. “Nüüd on kõik..” Ja pisarad voolasid mööda põski alla.


Hoidsin oma tehnikat veel mõnda aega alles, et äkki keha vajab veel aega ja et äkki.. Aga ei. Sõlmisin endaga rahu ja võtsin seda olukorda nii nagu ta siis oli. Tohutult raske oli olla eemal. Kõigepealt tennis ja nüüd foto. Aga mida ma nüüd siis teen? Kes ma siis olen kui ma enam pilte ei tee (sel ajal teati mind kui see fotograaf Karola).

Korralik identiteedi ja ego teema. Mis jääb inimesest järgi kui talt võtta tema identiteet, see osa, mille järgi ta ühiskonnas teada-tuntud on? Sügavad küsimused ja endasse vaatamised.


Õnneks pole ma mingi eriline mossitaja tüüp. Loogiliselt mõeldes oleks täislollus istuda augus ja kaevata seda oma halaga järjest sügavamaks. See on aga see, mida tavaliselt inimesed teevad kui nad emotsionaalselt katki on, nad lihtsalt ei saa ise sellest aru. Mina olin lihtsalt kurb ja lubasin endal nii olla. Veetsin oma päevi raamatute, jalutuskäikude ja niisama olemisega. Õhtul pugesin mehe kaissu ja lihtsalt olin.

Taas uus päev, uued raamatud, sama rada kus jalutada, niisama olemise hetked. Kui paljude jaoks on koroona kodukontorite aeg üks kohutav piin, siis minu jaoks on see tavaline argipäev. Muutus vaid see, et pildistamas ei saanud enam käia. Järjest rohkem lubasin ma endale lihtsalt niisama olemist ja seda ilma süümekateta. Eks hirm tuleviku ja hakkama saamise ees kollitas ikka vahel kuid ma sain aru, et pole mõtet karta seda, mida pole veel juhtunud. “Ma olen varem hakkama saanud ja saan ka praegu. Kuidas, seda ma veel ei tea ja ei peagi teadma aga ma saan, ma tean seda!” Meenutasin siis varasemaid aegu, et kuidas ma olen käitunud kui keeruline on olnud ja mida ma olen teinud, et sellest välja tulla. Leidsin ühe läbiva joone: usaldus. Usaldus iseenda ja maailma vastu. “Ma ei peagi kõigest aru saama,” mõtlesin ma, “ju neil asjadel oli vaja juhtuda, küll ma hiljem paari aasta pärast saan aru, miks. Praegu on lihtsalt nii..


Mulle väga meeldib lugeda! Kui hoog on sees, võin päevas keskmise paksusega raamatu kergusega endasse ahmida ja siis on päevi, kui ma üldse ei loe, siis olen niisama. Kusjuures teaduslikult on ära tõestatud, et niisama olles on inimese ajus aktiivseid piirkondi rohkem kui mingit konkreetset tegevust tehes (kes tahab selle kohta rohkem teada saada, siis sellest kirjutab Michael C. Corballis oma suurepärases ja lihtsalt loetavas raamatus “Uitav meel: mida teeb omapead jäetud aju). Nii ma siis olin niisama, omaette ja vaatlesin justkui kõrvalt, et mis toimuma hakkab.


Kui arvuti ei tööta korralikult, tehakse selle op-süsteemile reinstall, et kustutada vahepealsel kasutamise ajal tekkinud pahavara või muud errorid, et siis taastada arvuti algne seis. Inimesed teevad endaga suht sama: minnakse tagasi oma juurte juurde ja meenutatakse neid hetki, mil kõik oli hästi. Kaardistatakse ära need ajajärgud ja sündmused, pärast mida läksid asjad lappesse ja tekkisid errorid, et siis nendega tegeleda. Mina hakkasin meenutama oma lapsepõlve ja selleaegseid lemmiktegevusi: mis olid need asjad, mida mulle väiksena ülekõige teha meeldis, kus ja kellega olla.

Nii palju kui ma mäletan, olin ma üks väike filosoof ja asjade uurija. Mulle pakkus tohutult huvi, et kuidas on nii, et kui päike paistab läbi puu lehe, siis puulehe sees on näha justkui tema veresooned ja kui ilusad need on! Ma võisin seda puulehte tundide viisi lihtsalt vaadata ja omaette asjade üle mõtiskleda. Kui keegi mind sel ajal mängima kutsus, siis pahandasin, sest minu tähtsalt tegevust segati. Mul on alati olnud väga kirju sisemaailm ja elavad unenäod. Kunagi unistasin sellest, et ma oleksin võimeline kõik selle värvidega lõuendile jäädvustama.


Ohh, Värvid! Millal ma viimati nendega üldse midagi tegin? Kunagi ammu ülikooli ajal ehk. Aga tegelikult on mulle värvid koguaeg väga meeldinud, ma olin need lihtsalt teiste tegevuste tuhinas kõrvale jätnud.

Nüüd ma siis lugesin, mässasin värvidega, tegin arvutiga kujundustöid, kirjutasin, käisin vahel noori foto ja video teemadel koolitamas ning enesetunne läks vaikselt paremaks. Avastasin, et kui ma ärevamatel päevadel kunstiga tegelesin, siis oli mul pärast palju kergem olla.

Ma ei teinud mingit konkreetset pilti vaid ma lihtsalt võtsin selle värvi, mille tuju mul oli ja ma tegin. Tulemuse osas polnud mul mingeid ootusi, protsess oli see, mis luges. Ärevus või mis iganes häiriv tunne, mis mul sel hetkel sees oli, selle ma piltlikult öeldes oksendasin värvidega lõuendile.

Toimetasin edasi ja jälgisin oma mõtteid ja nende muutumisi nii selle protsessi alguses ajal ja lõpus, tunnetasin seda, mis kehas toimub ja mis hetkel see muutub. Kõik oligi ja on olnud pidevas muutumises ja see on olnud tohutult põnev.

Avastasin, et erinevatel päevadel on mul erineva materjali tuju: vahel tahan akvarelli, teisel päeval piisab vaid harilikust pliiatsist. Vahel nokitsen detaili, teine kord katan terve suure paberi suvaliste värvi plätserdustega ja see kõik on äärmiselt maandav ja meeletult põnev. Lisaks minu tehtud maalid kõnetasid nii mitmeid, mis andis mulle palju inspiratsiooni neid juurde teha (rohkem kunsti leiad siia klikkides).

Hakkasin kunstiteraapia kohta infot otsima ja selle alast kirjandust lugema. Tundsin, et läbi oma raske kogemuse olen leidnud miskit, mis on nii minu teema ja millega ma tahan lähitulevikus tegeleda. “Aga kõigi nende uute teadmiste omandamiseks läheb nii palju aega, enne kui ma kunstiteraapiat ise praktiseerima saan hakata, “ mõtlesin ma. Tegin mõttes väikese pausi ning jätkasin dialoogi iseendaga: “Aega on just nii palju kui vaja. Ainuke, kes mind tagant kiirustab, olen mina ise. Olen terve oma elu tormanud ja kiirustanud ja ise näed, mis selle tulemuseks on: praegune hetk, kus pean olema rahulikult. Lihtsalt usalda, ole hetkes ja lase asjadel juhtuda. Naudi seda uut teekonda, mitte ära torma sellest läbi eesmärgiga kuhugile jõuda.”

Teekond




* Fotod siin loos ja minu koduleheküljel on autoriõigustega kaitstud.

Pilte võib vaid autoriga kokkuleppel kasutada.