• Karola Koopuu

Mootorispordi fotograaf pulma jäädvustamas.. ehhh


Neljapäeval kella 12 paiku randus Helsingi laev Talinna sadamas. Selja taga olid Norra hingematvad fjordid, minu esimene vallutatud mäetipp, Põhja-Rootsi unustamatult kaunis ja karge loodus, kokku üle 3000 kilomeetri ja liiga vähe unetunde, et olla valmis oma venna elu tähtsaimat sündmust: naise-võttu pildistama.



Koju jõudes oli mul täpselt 20 minutit aega, et teha kiire pesu, vahetada riided millegi õhema kui sooja pesu ja matkariiete vastu. Ausalt veidi harjumatu oli linnapildis kleidis ringi kepslevaid naisi näha, kui endal oli veel mitu kihti sooje riideid seljas (põhjas oli keskmiselt vaid 5-12 kraadi sooja). Endal pea niigi laiali otsas, haarasin pesust tulles kapist kleidi, pakkisin oma armsaks saanud seljakotti mõned objektiivid ja akud ning tegin kaks lonksu kangemat. Kellaosuti oli küll vaevalt lõunas, kuid mul oli närv nii sees… ise ka ei saa aru, miks.. noh, venna pulm ikkagi ja mina, kes ma muidu olen mootorispordi fotograaf, pean nüüd seda pulma asja talletama hakkama...



Muidugi jäin teel kirikusse oma teise poolega põhja tripist muljetama ja nii sõitsimegi õigest teeotsast mööda :D Õnneks jäid teised ka veidi hiljaks ja jõudsin enne paika sättimist vennaga veel veidi juttugi ajada.


Polegi teist nii tõsise ja asjalikuna enne näinud. Selline väga teistmoodi pilk oli tal silmis.. Mehine, enesekindel ja veel miskit, mida ma tuvastada ei suutnud. Ta oli õnnelik ja mul oli nii hea meel teda sellisena näha! Minu väikevenna ikkagi, mis sest, et suur mees juba, minu jaoks jääb alati väikevennaks :D



Pruut oli kaunis, nagu väga kaunis! Kõik tema juures sobis laitmatult! Ja need silmad!!!! Uhke tunne kohe, et vend nii ilusa naise võtab!



Seisin kirikus nö koridoris, kus sain pruuti ja ta isa kirikusse tulekut pildistada. Peitsin end ühe vaheukse taha, et ma kedagi ei segaks, tähtis sündmus ikkagi. Kellad hakkasid lööma ja oli kuulda kontsakinga klõbinat. Tulevad!!!! Tegin kiirelt kaks kaadrit ja tormasin uuele positsioonile. Uhh, oleks pidanud pikema kleidi panema, mõtlesin ma, kui parajasti kiriku pinkide vahel kükitasin ja uut kaadrit jahtisin..



Ütlen ausalt, mul oli nii ebamugav seal kirikus neid pildistada. Ringrajal on lihtne: oled seal kära ja mootorimürina sees, teed mis tahad, keegi sind tähele ei pane. Kirikus oli aga haudvaikus ja proovi siis seal ilma teisi häirimata hakkama saada. Tseremoonia oli juba mõnda aega käinud ja ma hiilisin altari taha. Vahetasin objektiivi ja nagu tellitud, kõige vaiksemal hetkel kukkus mu objektiivi kork maha.. Kogu kirik täitus selle klõbinaga.. Piilusin kohmetunult altari tagant saali poole: vend muigas muhedalt, kirikuõpetaja ei lasknud end häirida, kuid tundus, et kõik teised olid järsku nii tõsised. Sain oma kolm kaadrit tehtud, hiilisin uuesti altari taha peitu, et teisi rohkem mitte häirida. Mul oli aga vaja teisele poole altarit saada ja nagu kiuste oli altari tagune totaalne takistusrada, täis erinevaid tühje keraamilisi potte ja vidinaid. Mul oli ikka tükk aega jändamist, et oma seljakoti ja kogu tehnika-kolaga sealt läbi saada. Peaaegu olingi juba väljas, kui järsku koperdasin mingi poti otsa, mille peale käis ilge klirin ja kolin. Tardusin ja olin peaaegu et kindel, et kuulsin, kuidas mu vend itsitas. Kogusin paar sekundit julgust ja pistsin nina altari tagant välja.. külalised olid endiselt tõsised, vend ja ta peagi ametlik naine itsitasid vaikselt. Haah, neil hea itsitada seal, nad ju külaliste poole seljaga… mis seal ikka, ma siis ajasin selja sirgu ja keskendusin uutele kaadritele. Appi kui ebamugav ja mul on vaid üks võimalus. Olin ikka väga hädas. Mida ma küll mõtlesin, kui ma sellega nõusse jäin …



Nii, lõpuks suunduti õue. Ma pidin korraga jõudma teha paar kaadrit sellest, kuidas nad kirikust välja astuvad, suutes samal ajal peale jätta ka kirik oma mastaabiga + jäädvustada nende välja tulekut. Nii ma siis tormasin nagu tuulispask oma värskelt paari pandud vennast ja ta naisest mööda ja võtsin õues sisse uue positsiooni. Altari taga kükitades oli mul lisaks jube põiekas tekkinud ja kõik kokku moodustas sellise veidi vaevalise koosluse. Kui ringrajal on päeva jooksul mitu katset ja jõuan ennast erinevates kohtades kenasti paika sättida ning hiljem vajadusel uuel katsel kaadreid korrigeerida, siis siin oli aga tegemist ühekordse võimalusega..



Grupipildid olid ka omaette ooper. Enamus olid nii tõsise olekuga ja ma nägin ikka palju vaeva, et lõbusad pildid saada. Noh, pulmas on ju alati üks tola. Mina olin siis see tüüp, kes kargas näpud püsti ringi, et seda lõbusat emotsiooni kätte saada. Ma tean ju oma venda: oleme kunagi koos nii palju pulli teinud ja tõsised pildid on kõike muud, mida ma nüüd sellest päevast saada tahtsin.



Ilm meil siin Eestis on nagu on. Taevas oli kahtlane ja nii ma tõusingi keset söömist laua tagant püsti, tatsasin õue ilma inspekteerima ja panin noorpaari fakti ette: kui pilte tahate, siis sööge suu tühjaks ja kohe õue. Õnneks polnud neil selle vastu midagi. Võib-olla tegingi neile see-läbi heateo, kui jätsime emad-isad, äiad-ämmad koos laua taha lobisema :D



Kui teisi ümber polnud, sujus kõik kui kellavärk! Sel ajal kui noorpaar oma viimast ampsu tegi, jõudsin ma ka kiirelt pikad riided selga panna ja sain nüüd vabalt maas roomates kaadreid jahtida :P Paarikümne minutiga saime vajalikud klõpsud kätte, ajasime kamba autosse ja sõitsime koju, kus meid ootas maitsev külm laud. Kahjuks aga nii kui laud sai kaetud, lisandus ootamatult seltskonda kõva tuul koos veel kõvema padukaga ja me pidime asjad kiirelt kokku pakkima ning tuppa põgenema. Päris napikas ikka, mõtlesin ma kui viimaseid kaadreid peas läbi lappasin.



Oli ikka päev! Müts maha pulmafotograafide ees! Ma teadsin, et see on raske töö, aga et see nii ränk on, seda ma poleks osanud arvata. Tõsi, kui mul oleks rohkem aega olnud, siis oleks ehk veidi kergem olnud.. Tilu-lilu ja sättimist jäädvustada ei jõudnudki.. Ja seal on põhjus, miks mulle just autosid ja melu selle ümber pildistada meeldib. Pulmas ja just laulatuse ajal oli mul nii mitu kaadrit sellised, kus jäi mulje, nagu nad oleks omavahel kokku leppinud, et hoiavad kordamööda silmi kinni või teevad mingit kummalist nägu :D Ma reaalselt pidin mitu pilti omavahel kokku sulatama, et sellest üks enam-vähem pilt saada. On ikka värk!



Igatahes vinge elamus oli, aga pärast neid pilte tahaks nüüd korraks kuhugile metsa mingit kiiret võimsa-mootorilist jahtima minna :D

Õnne ja rõõmu noorpaarile ja aitäh selle võimaluse eest!

#pulm #motorsport #photographer #est

+372 5520406

Estonia

©2020 by Karu Stuudio