+372 5520406

Estonia

©2019 by Karu Stuudio

Enduro MM'il hoopis inimesi pildistamas?

June 21, 2018

Juba eelmisel aastal oli mul Veikoga räägitud, et 2018-aastal toimub Enduro Tallinn GP maailmameistrivõistlused ja tema soov on, et mina seda pildile jäädvustaksin. Selge, diil tehtud ja käed löödud. Mõned nädalad enne võistlust saime kontoris kokku, et detailid kokku panna. Ma muudkui uurin õhinal, et noh, kus on need kõige vingemad kohad, kuhu ma peaksin end sättima, et just need kõige-kõige paremad momendid kätte saada.. 

Veiko vaatas mind ja ütles: "Tead, Karola, seekord teeme kõik teistmoodi. Mul on juba vähemalt 20-tipptasemel fotograafi end akrediteerinud ja.. noh.. tegelt mulle väga meeldiks, kui sa seekord hoopis kogu seda meie meeskonda ja tegemisi pildile jäädvustaksid... "

Mina:  "..vaikus.."  jõllitan teda leebelt öeldes segaduses näoga ja siis mõmisen midagi (tõenäoliselt väga segaselt) "Ahah..et siis vaid inimesi... et rattaid üldse mitte ja metsa ei lähegi või?" 

 

Veiko mõtles sekundi ja siis vastas täie kindlusega: "Jah, teeks seekord nii!" (mitte keegi ei sobi siia seda hetke paremini illustreerima kui kõige ägedam Merle:)

Vaatan Veikole totra näoga otsa ja mõtlen endamisi, et kurja, mis ma teinud või tegemata jätnud olen, et selline asi nüüd siis. Pean ennast ikkagi ennekõike mootorispordi fotograafiks ja nüüd siis pean kogu sellele melule selja keerama ja inimesi ... stopp! Pähh, mida ma ometi mõtlen?! Kui Veiko tahab pilte oma meeskonnast (ilma kelleta see võistlus ju toimuda ei saakski), siis Veiko saab pildid oma meeskonnast ja nii on. Punkt. Ja oligi. 

Võistlus ise toimus reedest pühapäevani. Reedene möll ja katse oli Lauluväljakule üles ehitatud: laululava ees oli suur takistuste jada, kuhu lasti ühel ajal kaks ratast neid läbima. Enne katsele saamist pidi aga regamise ja tehnilise korda ajama. 

Punaste särkidega meeskond siblis ringi nagu töökas sipelgapesa tipptunnil ja mina olin kui tüütu sabarakk neil kannul oma kaadreid jahtimas. Tihti sain imestunud nägudega küsimusi, et miks ma metsas ei ole ja miks ma hoopis neid siin oma kaameraga jahin. Tundus, et tegelt neile ikka veidi meeldis ka see tähelepanu :D 

Täiega huvitav oli seda nö köögipoolt oma silmaga näha. Sain väikse aimu sellest, kui palju inimesi on vaja, et korraldada maailma tipptasemel võistlust.

Huvitav fakt siia kõrvale: kui soomlased korraldasid sama mastaabi võistlust 800-inimesega, siis Veiko meeskond oli umbes 100-pealine. Paneb mõtlema või mis! 

Enne starti tehti maailmameistritega ühine grupipilt. Ma pold aga väljakäidud võtteplatsiga rahul. Mina kui natuurilt väga tagasihoidlik tegelane võtsin oma julguse kokku ja ütlesin juba end paika sättinud fotograafidele, et kuulge, see pole hea koht, et teeme selle pildi hoopis vastupidi: nii, et kõik on hoopis laulukaare ees, nii saaks palju parem. Eks neid kahtlevaid nägusid oli palju, kuna sellises positsioonis oli päike vastu. Toetav meediaguru Margus julgustas teisi takka ja tegime pildid minu moodi ära. Ütlen ausalt, et kohe näha, et lõunamaalased olid külas, sest ma ei jõudnud neid tänusõnu pärast kokku lugeda, mis ma selle ettepaneku eest sain :) täiega äge ikka! (kuna ma meeskonda pildistasin, siis siia läheb pilt eriti ägedatest naistest. Kes tahab, kujutab ise maailmameistritest mehed pildile:) 

Nii. Ametlik algus sai läbi ja seisan siis keset seda takistuste rada. Järsku käis start ja kaks ratast hakkasid rada läbima. Üks ühelt, teine teiselt poolt. Mu väike aju oli tükk aega segaduses, et kus ma nüüd siis paiknema peaksin ja keda jälgima. Kõik teised nagu teadsid, mida tegema peab. Selline veidi loll tunne oli. Kohanesin natuke ja sain asjale enam-vähem pihta. Siis tuli meelde, et oih, ma ju ei pildista sõitjaid, vaid meeskonda siin keskel (ma küll pole loomulikult blond, kuid teine kord ma ikka õigustan oma juuste värvi). Keerasin end teiste fotograafidega võrreldes hoopis vastupidises suunas ja hakkasin raja ääres askeldavaid inimesi pildistama (kujutan ette, et kõrvalt võis seda päris kummaline vaadata olla)

Seadsin endale eesmärgiks saada selliseid pilte, kus meeskond on fookuses ja sõitjad tagaplaanil. Ehk siis mitte teha niisama ilusaid pilte inimestest vaid et kui pilti vaatad, siis saab ikka aru, mis üritusega tegemist on.

Selle sain kätte, mõtlesin ajsa veel keerulisemaks: ohh, üritaks peale saada hetke kui keegi sõitjatest kukub ja kuidas siis meeskond sellele reageerib. Sättisin end sellisesse kohta, kus kukkumise tõenäosus kõige suurem oli. Noh, kükitan seal ja jube hirmus on. Teised fotograafid on seal oma lainurkadega vähem kui pool meetrit kihutavatest sõitjatest eemal ja ma ei julge kahe meetri kauguselgi olla.. nagu mis toimub?! Jah, eks selline set-up on mulle võõras ka, kuid ikkagi. Igakord kui sõitjad kukkusid, oli mul sees tunne, nagu ma oleksin ise käna pannud (kahju, et keegi teine minu emotsiooni sel hetkel ei jäädvustanud, oleks päris head näod saanud) ja mul oli kuidagi ebamugav neid nii kukkumas näha.. aga samas oli jube vinge ka :D 

Nii ma siis pendeldasin nende erinevate raja elementide vahel ja üritasin ratta alt lendavate puuhalgudega mitte pihta saada. Ja endiselt leidsin end tihti mõttelt, et need on ikka täiega segased tüübid seal ratta seljas :D 

Üks hetk tundsin, et olen jube vässu. Vaatasin kella ja teine hakkaski juba 22 saama. Võistlus sai läbi, pakkisin oma fotokola kokku ja sõitsin koju. Pea undas ja hambavahed olid tolmu täis, samas näos oli selline mõnus rahulolev muie.. nagu Borat ütleks: "Great success"

On hommik, kell saab kohe 9. Ajan end voodist välja: kõik kohad kehas on nii kanged. Minu jaoks on hooaeg alles alanud ja keha pole veel harjunud tervet päeva selle tehnikakolaga raja ääres olema ja pilte tegema. Mu füsioterapeut ikka kurjustab minuga, et mu amet olla oma sundasendite tõttu nii tervist kahjustav, et lõpetagu ma kohe ära või mõelgu mingid alternatiivid välja kui tulevikus normaalselt liikuda tahan. "Noh, tegeleme probleemidega siis, kui enam muud varianti ei ole.." mõtlen ma. Igatahes mitte praegu. Teen selle hooaja ära, külla ma siis end paika taas võimlen :D

Laupäeva jätsin vahele ning läksin raja äärde viimasel päeval. Seekord jäi lauluväljak finišhiks. Enne seda oli vaja käia veel Maardu ja Jõelähtme katsetel. Mõeldud-tehtud. Meeletu kuumus ja tolm ning rõõmsad näod võtsid mind Maardus vastu. Nad olid "veidi" varem juba asjatama tulnud ja lisaks oli päike jõudnud eelmisel päeval oma töö teha - punetavad näod ja varju otsivad käsivarred olid kõvasti vatti saanud ning keha peremees tegi kõik, et neid nüüd varjus hoida. 

Maardus keerutati tolmu ka omajagu üles. Näitena olid minu juuksed päeva lõpuks vürdväärne taku pahmakaga, mis oli kõike muud kui kammitav :D muidugi ei tee õiged naised sellest numbrit ja suudavad sealjuures raja ääres endiselt kaunid välja näha :P (mis sest, et tunne vastupidine on)

Jõelähtmes puude vahel oli veidi inimlikum, kuna sai osaliselt varjus olla. Samas kui keegi mööda sõitis, kattis minu valget pluusi muljetavaldav liiva ja tolmu kogus. Ehk siis kenad pildid, mida te praegu siin näete, on tehtud suuri ohvreid tuues: enne pildi tegemist oli õhk puhas ja nii kui keegi mööda paarutas, oli hetkega tolmupilv üleval ja kuna mets oli ümber, siis see ei kadunud sealt niipea ära. Vähemalt lõunasöögi pärast ei pidanud muretsema :D

Vaprad naised olete!

Kell oli pea 15 ja pidin nüüd Lauluväljakule kimama, kuhu kohe-kohe hakkasid esimesed vaprad lõpetajad jõudma. Lakkamatu lobapidamatusega Kaido võttis nad veel enne viimast katset rajalt maha ja kostitas vürtsikate kommentaaridega :D 

Ja oi, kui väsinud nad olid kui lõpuks finišhi joone ületasid! Mul oli reaalselt nii kahju neist. Samas nad ise tundusid nii rahul olevat.

Sõitjate näod andsid kinnitust, et Veiko ja ta meeskond on ikka väga head tööd teinud. Kuulsin nii mitmelt poolt kommentaare, et tegemist on viimase kolme aasta parima rajaga ja seda maailmameistrivõistluste arvestuses, mitte kuskil kohalikel võistlustel. Pole paha või mis! Mul ka kohe uhke tunne, et saan sellisest suurest asjast osa olla :)

 

Autasustamine oli ka. Kui pratntslane esimeseks tuli, siis tema fännklubi puhus laivis pasunaga hümni. Olgem ausad, kuum päike ja külm õlu olid juba mõne noodi puhul oma töö teinud, kuid ikkagi väga äge! Vot on temperament mõnel! 

Ja siis oligi kõik. Teised läksid koju ja meie jäime Laululava koristama. 

Aitäh Veiko ja see usin Eesti enduuro sipelgapesa, kes te selle suurejoonelise võistluse teoks tegite! Ideaalne näide sellest, et vahet pole, mis klubist sa oled. Kui pannakse jõud kokku, siis ühiselt suudetakse ikka suuri asju korda saata :)

Te rokite!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Please reload

Recent Posts

July 5, 2018

Please reload

Archive

Please reload

Tags

Please reload